Tere Iisraelimaalt!
Juunikuises ajakirjas alustasime lugu nelja eestlase viibimisest vabatahtlikuna Iisraeli Kaitseväes. Reisist sündisid kirjad kodustele, mida lühendatuna kajastame.
Tere kiirustavast Tel Avivi linnast! 10. aprill 2017
Oleme edukalt Sar-El programmi lõpetanud. On eriline arm ja õnn panustada Püha Maa toetamisse mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Sõnum, et seisame Iisraeli kõrval, on oluline ajal, kus araabia maailm koos lääneriikidega survestab Iisraeli loobuma õigusest elada maal, mida Jumal neile on andnud igaveseks. Lugesin just täna Hs 36:5, kuidas Jumal määratleb seda territooriumi eelkõige Tema maana. Ta räägib rahvastest „…kes kõigest südamest rõõmutsedes ja hinges põlgust tundes on võtnud endale omandiks MINU MAA….“. Iisraeli ründaja ja vihkaja seisab silmitsi Jumala enda ning Tema otsustega. Issand taastab maa ja rahva iseenda, mitte juutide tubliduse või erakordsuse pärast. „Ma ei tee seda teie pärast, ütleb Issand Jumal, see olgu teile teada!“ (36:32.)
Töötades Iisraeli heaks, tuleb enda jaoks selgelt paika panna, et mitte maa ega rahvas ei ole kummardusobjekt, vaid Jumal, kes neid on valinud. Kui Tema ütleb, et nad on MINU RAHVAS, siis nii on (Hs 37:12).
Tel Avivis peatume Abraham Hos-
telis. Kui võõristav on peale kõrbe väärikat rahu ja ilu sattuda ühtäkki tormavasse ja signaalitsevasse linnamöllu! Rendime auto ja oleme nüüd enamasti ratastel. Sõidame põhja, Galilea äärde.
Lootsime külastada Sahne Rahvusparki, looduse SPA-d, mida kutsutakse hellitavalt ka Eedeni aiaks. Sealne looduslik vesi on aastaringselt +28º. Paraku ei leia me seda õigel ajal üles ning park osutub suletuks. Hans on väga nördinud. Galilea järves ujudes kohtub ta aga toreda juudi rabiga ning saab sellest põgusast suhtlemisest taas rõõmsaks. Õnneks ikka tõesti vähe vaja!
Järgmisel päeval seikleme Jeeriko kandis. Otsime üles Surmavarju oru (Wadi Qelt), mida arvatakse olevat Taaveti inspiratsiooniallikaks 23. laulu loomisel. Soovin et võiksite kõik omal nahal kogeda ja näha selle paiga erakordsust! Tasub aeg maha võtta ning planeerida orus ja mägedel rändamiseks terve päeva.
Praegu kasutavad beduiini karjased Wadi Qelt orgu Jeerikos käimiseks. Ühel mäel kohtamegi lahket Josefit, kes muidu elab Jeerikos oma naise ja 6 lapsega, kuid karjatab siin Juuda mägedel kitsi ja lambaid. Ta pakub meile lahkelt kuuma teed ning Hans rõõmustab teda vastu kena salli ostmisega.
Org, mille pikkus on ca 28 km, üllatab aga veelgi oma saladustega. Kes on näinud „Sõrmuste isanda“ filme – Wadi Qelti vaatepilt meenutab midagi sarnast filmis olevale haldjate lossile. Oru põhjast kõrguvast kaljuseinast eenduvad piltilusad kaljusse raiutud kabelid ja lummavad aiad. See on St George kreeka-ortodoksi klooster, mida hinnatakse üheks maailma vanimaks kirikuks (rajatud 480 pKr).
Wadi Qelt oruga paralleelselt läheb ka vana Rooma-aegne Jeruusalemma ja Jeeriko vaheline tee. Ilmselt mõtles Jeesus sellesama tee peale, kui ta jutustas oma halastaja samaarlase loo.
Kohtume oma oru-teekonnal mitmete huvitavate inimestega, enamasti Läänekalda araablastega. Üks sõbralik seltskond lähedalolevast Nabluse linnast kutsub meid oma lõkke äärde ja pakub värskelt tulel küpsetatud lambaliha ning pitaleibu. Keele viib alla! Täname südamest ja soovime üksteisele Salam Aleykum (rahu teile). Jeerikosse sõidu jätame aga hilise aja tõttu ära. Hüppame hoopis peegelsiledasse Soolamerre. Kuusirp sätendab taevas taamal kõrguvate Moabi mägede kohal ning õhk pakatab sametisest sumedusest. Nii ilus, et hakkab valus…
Oleme broneerinud ühe öö Ein Gedi Youth Hotelli, et võita rohkem aega kohapeal liikumiseks. Seekord leiame üles Soolamere põhjakaldale jääva Jeesuse arvatava ristimiskoha, Qasr el Yahud. Hansul ja Tarmol on seal Jumalaga oma lugu.
Loomulikult ei saa seekordki jätta külastamata Masadat. Ärkame 04:30 ning sõidame täielikus ööpimeduses mäejalamile. Kell 05:30 avatakse värav ning looklev pealampidega inimrivi hakkab vaikselt tõusma mäkke, vastu kohtumisele päikesega.
Õhtupoolel oleme Wadi Davidi allikatel, hingamisvetel. Kaks looduslikku mageveeallikat loovad keset Juuda kõrbe kahe mäe vahele idüllilise ja rikkaliku loodusega maa-ala, Ein Gedi Rahvuspargi. Juudid armastavad seda paika. On see sellepärast, et siinsed koopad on olnud varjupaigaks armastatud kuningas Taavetile või on nad samamoodi nagu meiegi lummatud ajatust ilust, mis kaljude, koskede, looduslike basseinide, džunglilaadse veetaimestiku ja uudishimulike kaljumäkrade-kitsede sümbioosis tekib, teab vaid Jumal.
Tänase päikeseloojanguga algavad Paasapühad ning meil on aeg tagasi pöörduda Eestimaale.
Lehitraot (nägemiseni), Iisrael – „maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni viibivad Issanda, su Jumala silmad“ (5Ms 11:12).
Tänulikult
Sirly+Hans, Tarmo ja Helgi
Ebenezer-konverents Tallinnas
18. novembril toimus Tallinna metodisti kiriku hoones Ebenezer Estonia poolt organiseeritud konverents „Iisrael aegade tähisena“, mis tõi kokku üle ootuste palju huvilisi üle kogu Eesti ja kaugemaltki. Peakõnelejaks oli Ebenezer organisatsiooni üks rajajatest Steve Lightle USAst, kellega olid kaasas Põhjamaade ja Baltikumi juht Philip Holmberg ning misjonär Ake Walman Rootsist.
Ebenezeri nimetus tuleb 1. Saamueli raamatust, kus kirjeldatakse Jumala võimsat abi võitluses vilistite vastu: prohvet „…Saamuel võttis ühe kivi ning asetas Mispa ja Seeni vahele, pani sellele nimeks Eben-Eeser ja ütles: „Siiani on Issand meid aidanud!”“ (1Sm 7:12) Alates 1991. aastast on Ebenezeri operatsioon Exodus aidanud rohkem kui 150 000 juudil Iisraelisse tagasi pöörduda. Ebenezeri peamine eesmärk ongi juutide abistamine kodumaale tagasipöördumisel, millega konverentsil kutsuti ühinema ka Eestimaa kristlasi.
Steve Lightle jagas talle 1974. aastal antud nägemust juutide massilisest tagasipöördumisest NL aladelt. See oli aeg, mil sel teemal ei räägitud avalikult isegi mitte Inglismaal. 1980. aastatel, mil vastasseis USA ja NL vahel oli viimase piiri peal, tõstis Jumal üles kristlasi ja kogudusi juutide eest palvetama. Need olid inimesed, kes mõistsid, et nende saatus kristlastena on seotud juutide saatusega. Kui enne Jeesuse esimest tulekut valmistas talle prohvetlikult teed Ristija Johannes, siis Jeesuse teise tuleku prohvetlik ettevalmistus seisneb juutide tagasipöördumisel nende ajaloolisele kodumaale. Kogudus koges suurt vabanemist ja ärkamist just 1990. alguses – ajal, mil juutidel lubati NLst vabalt välja rännata.
Sakussaare koguduse pastor Hans Lahi kohtus Steve Lightle’iga esimest korda 2016. aastal Jeruusalemmas Ebenezeri 25. aastapäeva konverentsil ja sel ajal tekkis ka soov ta Eestisse kutsuda. Steve, kes ei olnud varem Baltimaades käinud, liitis Eesti külastamise hea meelega oma Põhjamaade ringreisiga. Soomest tulid saatjatena kaasa Ebenezer Soome juhid Outi ja Hannu Lyytikäinen. Lisaks konverentsil kõnelemisele andis Steve intervjuu nii TV 7le kui ka Pereraadiole.
Konverentsil tutvustati ka Ebene-zeri sünnist ja teenistusest jutustavat, värskelt eesti keelde tõlgitud Gustav Schelleri raamatut „Operation Exodus. Prohveteeringud täituvad.“ Raamatu tagaküljelt võib lugeda, et see on „lugu julgusest, vaatamata kõigele vastuseisule. Parim tänapäeva näide usust“. Kuivõrd juutide tagasipöördumine nende ajaloolisele kodumaale ei ole sugugi lõppenud, siis on see raamat julgustavaks lugemiseks igale kristlasele. Raamatut on võimalik soetada Harta raamatupoest ja Logosest.
Helen Haas
Jeesuse nime päästev vägi
1960-ndatel aastatel külastasin korduvalt usklikku õde Tõstamaal. Ühel sellisel külastusreisil kuulsin kurba lugu, et keegi kohalik mees oli haigestunud vähki ja ta seisund oli selline, mille kohta arstid öelnud: „Ta ei või enam üle kolme päeva elada.” Ihu oli lagunemas, aga hing nagu poleks saanud lahkuda.
Kui õde haiget viimasel korral külastas, oli too öelnud: „Mul on kohutavad valud ihus, aga veel suurem vaev on hinges.” Õde oli saatnud tema eest palvesoove mitmesse Pärnu ja Tallinna kogudusse, aga meest külastada ei lubanud ta naine enam ühelgi usklikul. Usklikud sõbrad mõtlesid välja, et ehk naine laseb sisse kaugemalt tulnu. Selleks olin mina.
Tervitades ütles mu saatja: „Üks usklik õde on tulnud Tallinnast ja tahaks haiget külastada.” – „Ei meil ole tarvis mingeid valeusklikke,” oli naise kiire vastus. (Tema ise oli õigeusu kiriku liige.) Niikaua, kui naised õues veel rahustavalt ja lepitavalt rääkisid, tõusis minus sisemine kisendamine Jumala poole: „Issand, mida pean tegema selle nii raskes olukorras viibiva hinge heaks?!”
Sealsamas äkki saabuski vastus – perenaine pöördus korraks minu poole, näitas käega maja ukse suunas ja ütles: „No, eks minge, kui tahate. Rääkida te temaga enam nagunii ei saa, ta on juba kaks päeva meelemärkuseta.”
Suur rõõm tulvas mu südamesse. Issand oli ukse avanud. Tänasin ja astusin viibimata sisse. Madal talutuba, voodis hingeldav mees, nägu hall, ebatavaliselt tume, silmad pooleldi kinni, pilk klaasistunud nagu surnul.
Katsusin ta rinnale risti asetatud käsi – need olid soojad.
Äkki langes Jumala vägi alla kirjeldamatu võimsusega – see oli ääretu armastuse ja kaastunde jõud, miski, mis ei olnud minust, aga mis neil hetkil mind täitis. Hõikasin haigele valju häälega: „Hüüdke appi Jeesust! Tema võib teid veel päästa!” Siis palusin, et Jumala päästev arm talle osaks saaks. Taevased väed täitsid tuntavalt kogu ruumi. Jälle hüüdsin haigele neidsamu sõnu ja jälle palvetasin, asetades ühe käe ta laubale, teise ta risti rinnale asetatud kätele – ja siis see sündis – üks minu elu imelisemaid kogemusi – mehe huuled avanesid põhjatult sügavaks hingetõmbeks ja ta suust kostis üksainus sõna: „Jeesus!” See tuli kuskilt tohutust sügavikust, see mahutas endasse kogu ta jõu tagavara. Siis sulgusid huuled ja imelik tõmblus liikus üle ta näo – vabanemise naeratus. Olin ülimalt rõõmus ja tänulik. Teadsin, et ta on päästetud. Nüüd võis ta hing lahkuda, ta oli armu saanud.
Mõne tunni pärast vabastas Issand ta ka sellest paljukannatanud ihust.
Koguduste ja usklike sõprade palved olid vastatud. Au Jumalale!
Superintentent Hugo Oengo
Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk!
Heebrealastele 13:7
Tänuga südames meenutame ustavat Jumala sulast, EMK superintendenti ja kauaaegset EMK Tallinna koguduse pastorit Hugo Oengot (12.12.1907-10.12.1978), kelle sünnist möödub detsembrikuus 110 ning surmast 39 aastat. Vend Oengo on kindlalt nende EMK usukangelaste hulgas, kes on pidanud kannatama tagakiusu seetõttu, et oli kuulekas ja jäi ustavaks Jumala kutsele oma elus kuni lõpuni.
Vanemad on mulle jutustanud, kuidas varsti peale minu sündi paari-kolme nädalase imikuna põdesin rasket sooltepõletikku. Mind viidi haiglasse, raviti ning lõpuks saadeti koju, arstid olid võimetud mind abistama.
Arst ütles isale, et nemad last ravida ei suuda ja see haigus võib korduda kuni 7-aastaseks saamiseni. Peale haiglast kojusaamist läks minu tervis halvemaks, kui oli haiglasse minnes. Isa ja ema kutsusid venna Oengo, kes minu pärast palvetas. 4-5 päevaga tegi Jumal ime ja minu tervis sai korda ja haigus ei ole senini kordunud.
Olgu Jumal kiidetud venna Oengo elu ja töö eest ning nende paljude eest, kes on kogenud Issanda tervendust ja päästet tema teenimistöö läbi!
Tänutundes,
EMK superintendent Taavi Hollman
Hugo Oengo (passi järgi Hugo Arnold Öngo-Oengo) sündis oma vanemate kaheksanda lapsena Haapsalus. Isa Gustav oli hiidlasest kaugsõidukapten, ema Helene, pärit samuti Hiiumaalt, oli kodune ja kasvatas lapsi. Hugo Oengo sai usklikuks 17aastaselt Haapsalus. 1924. aastal sai temast Haapsalu koguduse ja noorteühingu Epworth Liiga liige. 1926. aastal lõpetas ta Haapsalu gümnaasiumi cum laude. Samal aastal asus õppima Tallinna Kõrgemasse Tehnikumi, mille lõpetas 1932. aastal, omandanud inseneri kvalifikatsiooni ehituse erialal. Tema valdkonda kuulusid sillad, teed ja hüdrotehnilised ehitused. Oengo tegi erialaselt ligi 22 aastat viljakat koostööd tunnustatud ehitusteadlase Ottomar Maddisoniga. 1934. aastal oli ta juba Tallinna koguduse ilmikjutlustaja, samuti Epworth Liiga juhataja ja Noorte Ühingute Liidu juhatuse liige. Seoses Tallinna Kõrgema Tehnikumi likvideerimisega aastal 1934 viidi insener Oengo üle abijõuna Tartu Ülikooli tehnikateaduskonda, kus töötas kuni 1936. aasta suveni. Tartus jätkas ta tööd ka vaimulikuna ja määrati 1935. aasta septembris Tartu II metodistikoguduse vanema asetäitjaks, ühtlasi ka EMK kirikuvalitsuse liikmeks. 1936. aasta augustis asus Oengo tööle äsjaavatud Tallinna Tehnikaülikooli, kus töötas instruktor- assistendina. Täiendas oma teadmisi ja sai 1937. aasta jaanuaris cum laude inseneridiplomi tööstus- ja tsiviilehituse erialal. 1937–1939 viibis ta stipendiaadina Zürichis, kus valmis tema doktoritöö raudbetooni alal, kuid puhkenud sõja tõttu jäi kaitsmine ära. Oengo oli sihikindel ja hiljem, aastail 1944–1946, kirjutas ta uue väitekirja tugevusõpetuse alal, mille kaitsmise järel omistati talle Tallinna Polütehnilises Instituudis tehnikateaduste kandidaadi kraad. 1939. aasta suvel ordineeriti diakoniks ja määrati teenima Tallinna II metodistikogudust, kus sai olla kuni Nõukogude mobilisatsioonini 27. juulil 1941.
Kuni 9. oktoobrini 1944 oli ta kodumaast lahutatud. Algul töötas rasketes tingimustes Sverdlovski oblastis ehituspataljonis, ent 26. märtsil 1942 arvati eriteadlaste reservi ja asus õppejõuna tööle Sverdlovskis S. M. Kirovi nimelises Uurali Tööstuse Instituudis. Pärast kodumaale tagasipöördumist jätkas tööd Tallinna koguduses, mis ühendas endiste I ja II metodistikoguduse liikmeid ning mille eesotsas oli kogudusevanem Aleksander Kuum. Samal ajal töötas ta Tallinna Polütehnilises Instituudis professorina kuni juulini 1948, mil vallandati usulise tagakiusu käigus. Pärast seda sai Oengo põhitöökohaks Eesti Teaduste Akadeemia, kus ta oli varem töötanud kohakaasluse alusel. Kuid peagi jõudis tagakius ka sinna ja ta vallandati 1950. aasta märtsis, sest oli keeldunud omal soovil lahkumast. Hiljem töötas ta veel mitmetel vastutusrikastel ametikohtadel, kus tema oskusi ja teadmisi kõrgelt hinnati. Vend Aleksander Kuuma viibimise ajal Siberis (1952–1956) pidi Hugo Oengo üksinda juhtima Tallinna metodisti kogudust, kuid pärast Kuuma naasmist kodumaale jätkati jälle üheskoos õnnistusrikast tööd. 1974. aastast alates oli Hugo Oengo EMK superintendent; 1976. aastal valiti ta Metodisti Maailmanõukogu Eksekutiivkomitee liikmeks. 1933. aasta nelipühi laupäeval õnnistati tema abielu Selma Uuetoaga Tallinna metodisti kirikus Veerenni tänaval. Peres kasvas üles tütar Helgi. 1973. aastal kutsuti abikaasa Selma igavikku. 17. juunil 1975 abiellus Hugo Oengo Liis Ploomiga.
Hugo Oengo kutsuti igavikku 10. detsembril 1978 ja maeti Tallinna Rahumäe kalmistule.
Oengo jutluste salvestisi saab kuulata aadressil: http://echo.planet.ee/vv
sealt edasi klõpsa „autor“ ja siis otsi Hugo Oengo.
Noorte sügislaager
20.-22.oktoobril toimus noorte sügislaager „Rajalt maas“, kus osalesid metodisti noored erinevatest kogudustest üle Eesti.
Olime rõõmsad, et meie hulgas oli koos ligi 40 noort Reekülast, Pärnust, Tallinnas, Tartust, Viitkalt, Võrust, Räpinast ja Tapalt. Noortetoimkonnal oli suur rõõm veeta kolm päeva koos noortega, kes igatsesid saada enam teada Jumalast, Tema teest ning sellest, kuidas meie võime olla Talle ustavad. Meid teenisid sõnaga Joel Aulis, Johanna-Margret Ojaots, Riine Tiirik, Mareta Elisabeth Nõmme, Karl Martin Ventsel ning lõputeenistusel meie superintendent Taavi Hollman, kes jagas noortele ka armulauda. Lisaks olid meil laagris abiks Ele ja Tanel Paju, kes olid koos toimkonnaga noorte jaoks olemas, valmis nendega rääkima, nende eest palvetama ning ka lahedalt aega veetma.
See laager oli viimane kord ka ühele meie pikaaegsele toimkonna liikmele, kes on otsustanud edasi liikuda ning otsida, mis Jumalal talle varuks on. Oleme südamest tänulikud, et Riine Tiirik on aastaid panustanud meie ettevõtmistesse ning teeninud noori alandliku südamega.
Oleme Jumalale siiralt tänulikud selle eesõiguse eest teenida meie kiriku noori, et nad võiksid olla tugevad usus ning ehitada üles Jumala kuningriiki.
Nädalalõpp perega noortelaagris
Need harvad nädalalõpud, mida saame koos perega veeta, on kulla hinnaga, ning tihti tulnud kompromisside ja palvete tulemusena. Meie tihedas graafikus avastasime üllatusena, et sel korral ei olegi vaja võidelda ja seda suurem oli rõõm. Ka poisid igatsesid ja soovisid korvpallilaagritele vahelduseks jõuda noortelaagrisse, et olla kristlikus õhkkonnas. Noortetoimkond oli meid kutsunud, et me võiksime olla olemas ning toetada, teenida palves ja Tanel juhtida poiste Wesley-gruppi. Noortelaager nagu ikka: mõnusad mängud, palju nalja, loengud, vestlusgrupid, hea toit, ühised tegevused, kuid sel korral jättis kõige sügavama emotsiooni laupäevaõhtune palve- ja ülistusõhtu, kus saime koos toimkonnaga teenida noori eestpalves. See õhtu näitas, et noored on janused Jumala järele, muutuste järele enda ja oma sõprade-lähedaste eludes. Nad on valmis tulema oma mugavusest välja, et teha enamat. Ei mäletagi, kuna viimati sai oldud palvekoosolekul, kus 90% osalejatest tuleb eestpalvele ning 50% osalejatest on poisid. Me elame põnevas ajas ja seda suurem on igatsus me südames: Vähem mind ja rohkem Jeesust! Mingil hetkel julgesime selle lausa välja öelda: see on ju unistuste nädalalõpp koos perega – noorte keskel, looduslikult kaunis kohas ja erilises õhkkonnas.
Poisid võtsid selle kokku lühidalt: Sel nädalalõpul kogesime, et Jumal on kohal. Kõik olid janused Jumala järgi, hea oli koos ülistada, Wesley-grupis arutleda ning veeta aega koos sõpradega.
Ele ja Tanel ning Phil-Benjamin ja Daniel Paju
Hoia enda hooleks antud vara …
24. oktoobril tähistasid Merle ja Taavi Hollman hõbepulma- ning 8. novembril Velli ja Matti Hollman kuldpulmapäeva. Neid pidulikke sündmusi tähistati üheskoos tänuteenistusega 1. novembril Mere pst. 3 kirikus, kus 50 aastat tagasi toimus Velli ja Matti laulatus. Siinkohal avaldame Olav Pärnametsa tervitussõnumi kuld- ja hõbepaarile.
Mulle on meelde jäänud Piibli kirjakoht, millega teid, Velli ja Matti, tervitas teie pulmapeol Kärdlas kohalik baptistikoguduse pastor: „Oh Timoteos! Hoia enda hooleks antud vara …“ (1Tm 6:20a). 2Tm 1:14 ütleb: „Kaunist, sinu hooleks usaldatud vara hoia Püha Vaimu läbi, mis meis elab.“ The Amplified Bible tõlgib seda: „Valva ja hoia suurima hoolega kallihinnalist ja imeliselt saadud andi, mis on usaldatud sulle, Püha Vaimu abiga, kes teeb oma kodu meis.“
Siin kirjakohas on jutt kallisvaradest, mida ja keda Jumal on usaldanud oma ustavate hoolde. Kas nende hulka kuulub ka naine? Pühakiri ei jäta siin ruumi kahtlemiseks: „Tubli naine on palju enam väärt kui pärlid“ – sellega on öeldud, et palju enam väärt kui kõige kallimaks peetav maine vara. Kes leiab tema? Meie ees on täna kaks tubli meest, kes võivad öelda: „Meie leidsime!“ Ja kui pisut järele mõelda, siis võiks öelda, et eks need varandused leidsid natuke meid ka.
Varsti hakkas Taevaisa Mattile ja Vellile kallisvara juurde lisama. Neile pandi nimedeks Taavi, Liivi ja Marti. Aastad möödusid ja hea Issand usaldas järjest rohkem oma kallisvara nii Matti kui ka Taavi hoolde. Mattile koguduse juhatuse esimehe ülesannetes, Taavile nii abikaasa, pereisa, koguduse kui ka kiriku karjase ülesannetes. Palju kõrgehinnalist Issanda vara. Matti, kuidas sa küll oled suutnud hoida hoolega oma kaasat, lapsi ja koguduse majapidamist? Taavi, kuidas sa küll oled suutnud hoida hoolega Merlet, Eliisabetti, Hannat, Naatanit, Rahelit ja Taavetit, kogudust ja kirikut?
Usun, et olete kuulda võtnud apostel Pauluse nõuannet: „Seda kallisvara, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abiga, Kes meis elab. Püha Vaimu abiga – väe, armastuse ja mõistlikkuse Vaimu helde abiga. Loodan kindlasti, et järelejäänud osa teekonnast te jätkate samal kursil.
Armastusega teie Olav ja Urve.
1. novembril, Kõigi Pühakute Päeval 2017 Mere pst. kirikus.
Palju õnne ja õnnistust kuld- ja hõbepulmapaarile!
Tartu tegemised
Tartu Püha Luuka koguduse laste- ja noortetöö toimub sel aastal kolmes rühmas. Üle mitme aasta on meil taas väikesi pühapäevakoolilapsi vanuses 2-4 a. Kõige pisemad käivad koos jumalateenistuse ajal ja nendega teevad tunde õpetajad Raini ja Jane.
Keskmine vanus ehk juuniorid vanuses 9-12 a kohtuvad pärast jumalateenistust. Nende õpetajateks on Helika ja Jana.
Kõige suuremad ehk meie noored käivad sel aastal koos leeritunnis, mis toimub samuti pärast jumalateenistust ja mida viib läbi meie pastor Priit Tamm. Leeritund ei ole tavaline igav loeng, vaid alati saab ka midagi ise aktiivselt teha, mängida ja kindlasti ise kaasa lüüa. Meie noorte konfirmatsioon toimub nelipühal, 20. mail. Leeritundides valmistuvad noored tunnistama oma usku ja kinnitama ristimises nende eest antud tõotusi. Noortel jagub tegevust ka muul ajal – vt. pildil meie tublid noored koos mõnede täiskasvanutega aitamas meie koguduse liikmeid Ernsti ja Eevit puude ladumisel.
Detsembris jagub tegevust nii suurtel kui väikestel. Lisaks tavapärastele tundidele valmistume heategevuslikuks advendilaadaks ja harjutame jõulunäidendit.