Meie aastavahetus on täpselt südaööl, kui 31. detsembrist saab 1. jaanuar. Kui eluvooluga pikemalt mõtlemata lihtsalt kaasa minna, ei tule me ilmselt kunagi selle peale, et juudilikust vaatevinklist võetuna võiks sõnadel „aastavahetus” ja „südaöö” olla teistsugust tähendust, kui meie harjunud oleme.

Ei tea, kas läänemaailmas on uue päeva alguseks meie mõttes südaöö sellepärast, et nii on kergem tunde lugeda – uus päev algab siis, kui kella numbrilaual 12 täis saab ja osuti nii-öelda nullist taas ühe poole liikuma hakkab?

Juudilikust vaatevinklist võetuna ja ka Piiblis kajastub paljudes kohtades väga selgelt, et uus päev algab tegelikult juba eelmise päeva õhtul, päikeseloojanguga, mitte tunde hiljem, kell 12 öösel, nagu me siin maal harjunud oleme. Ning vastavalt sellele, kui sooviksime teada, millal on juudilikus ajaarvestuses südaöö, tuleks meil võtta täpne keskpunkt eelmisel õhtul toimunud päikese loojumise ja algava päeva päikesetõusu vahel. See aga varieerub natuke igas ööpäevas ja nii ei ole olemas ühte konkreetset kellaaega juudilikuks südaööks, mis ööst öösse ühel ja samal kellaajal oleks.

Piiblis on olnud juhtumeid, kui kesköö täpne teadmine on osutunud väga vajalikuks. Näiteks loeme 2. Moosese raamatu 11. peatükist:

Siis Issand ütles Moosesele: „Veel ühe nuhtluse ma saadan vaaraole ja Egiptusele: pärast seda ta laseb teid siit ära minna. Kui ta lõppeks laseb minna, siis ta otse ajab teid siit ära. Räägi nüüd rahva kuuldes, et iga mees küsiks oma naabrilt ja iga naine oma naabrinaiselt hõbe- ja kuldriistu!”

Ja Issand andis rahvale armu egiptlaste silmis; ka oli Mooses väga suur mees Egiptusemaal vaarao sulaste ja rahva silmis. Ja Mooses ütles: „Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt: Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse teenija esmasündinuni, samuti kõik kariloomade esmasündinud. Siis on kogu Egiptusemaal suur hädakisa, millist ei ole olnud ja millist ei tule enam. Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega karilooma vastu, et te teaksite, et Issand teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel.”

Selles kirjakohas olid sõnad: Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt. Eestlasena on lihtne pikemalt mõtlemata eeldada, et see sündmus toimus kell 12 öösel. Kuid Piibli ajaarvestus on ju juudi kalendri, mitte meie, gregoriaani kalendri järgi. Võib vaid arvata, kas Egiptuses olles rääkis Jumal oma rahvaga egiptuse aega silmas pidades või juudilikku ajaarvestust silmas pidades. Kui tõeks osutub viimane variant, siis – kui Mooses oleks tahtnud kellaaajaliselt ette teada, millal see õnnetus egiptlastega täpselt toimub, oleks just olnud tarvis välja arvestada päikeseloojangu ja järgmise päikesetõusu vaheline keskpunkt.

Südaööst on Piiblis muudeski kohtades juttu. Näiteks Psalmis 119, kus Taavet laulab Jumala sõna ülistuseks ja ta ütleb: Südaööl ma tõusen üles Sind tänama Su õiguse seaduste eest. Juudi tarkuseraamatusse Talmudisse on kirja pandud legend, mis räägib, et täpselt südaöösel tuli põhjatuul ja puhus Taaveti harfi peale, mis rippus tema magamisaseme peatsis. Kui Taavet helide peale üles ärkas, hakkas ta Jumala sõna uurima. Ja sellepärast on tema lauludes kirjas, et ta on juba varakult üleval Jumalat ülistamas ja nagu lugesime piiblisalmist – südaöösel tõusis Taavet Jumalat tänama. Kui uskuda Talmudi lugu, äratasid Taaveti tuule tekitatud harfihelid; aga oluline ei ole isegi see, mis teda äratas; vastavalt Jumala sõnale ta teinekord südaöösiti ärkas.

Ajaloost on veel teada, et pärast templi hävingut oli mõnda aega juutidel komme südaöösiti üht leinapalvust pidada – kurvastati selle pärast, et templit enam ei olnud. Ning juudi müstikud on juba sajandeid väga eriliseks pidanud südaöist ärkamist selleks, et Jumalat sel erilisel ajal teenida sõnas ja palves. Ja ei ole ka imestada, kui mõtleme, kui palju juba esiisa Taavet on rääkinud Piiblis Jumala südaöisest teenimisest. Tänasel päeval on südaöised palved levinud osade sefardi- ja hassiitlike juutide hulgas.

***

Mis puudutab aastavahetust, siis nagu Iisraeli sõbrad hästi teavad, algab juudi uus aasta hoopiski sügisel, septembrikuus, mille puhul tähistatakse 2-päevast roš hašana nimelist püha. Meie uus aasta algab aga südatalvel. Ühest küljest ei olegi see nii oluline, kuidas me aega jaotame. Aga lihtsalt nentimise pärast – kui ajaloos tagasi vaadata, siis 1. jaanuari saamisel uue aasta alguseks läänemaailmas ei olegi midagi juudilikku ega piibellikku.

Vanadel aegadel oli eri rahvastel käibel igasuguseid erinevaid kalendreid ja neid erinevaid on ka tänasel päeval, aga vanasti oli see kõik veel palju segasem. Tänaseks päevaks on vähemalt osaliselt püütud kalendriaasta päikese suhtes ja kuude arvustuse mõttes tasakaalus hoida. Paljude rahvaste kalendrid on olnud seotud põllumajanduslike tegevustega – külvi ja lõikusajaga – ja nii ka juutidel. Ning Egiptuses näiteks algas uus aasta ajal, kui Niiluse jõgi üle hakkas voolama.

Meie praeguse kalendri ajalugu ja juured ulatuvad aga tagasi muistsesse Roomasse. Seal oli aastas 304 päeva ja aasta koosnes 10-kuust. Ent arusaadavalt oli see ajaarvestus päikese suhtes veidi ebaloomulikult nihkes ning seda probleemi püüdis lahendama hakata Julius Caesar aastal 46 eKr. Konsulteerinud matemaatikute ja astronoomidega, seadis ta sisse Julianuse kalendri, mis oli juba sarnasem ka hiljem käibele tulnud ehk meie praeguse Gregoriuse kalendriga, mida kasutab tänapäeval enamik maailma riike.

Julius Caesar pani ka paika selle, et 1. jaanuar peaks olema aasta alguseks. Osalt seetõttu, et austada Januse-nimelist rooma jumalat, keda nimetati alguste jumalaks; tal oli kaks nägu – üks neist vaatas minevikku ja teine tulevikku.

Keskaja Euroopas püüti 1. jaanuarile kui aasta algusele rohkem religioosset tähendust anda, et see ainult mingi ebajumalaga seotud ei oleks. Kahtlane, kui hästi see soov õnnestunud on – tänasel päeval lihtsalt ei mõelda palju neile vanadele asjadele, sest kõik on läänemaades harjunud, et muidugi algab aasta 1. jaanuaril. Aga miks 1 jaanuaril? – selle peale tavaliselt ei mõelda. Ja ausalt öeldes, ega ju elu ka seisma ei jää, kui 1. jaanuari peale mitte mõelda – lihtsalt elame oma argielu ja aeg liigub edasi, vaatamata sellele, kui palju meie asjade üle sügavuti järele mõtleme või ei.

Kell 00.00, kui algab 1. jaanuar, Iisraelis uue aasta saabumist laiemalt ei tähistata. Pidutsemist leidub vaid Iisraeli suurlinnades ja peamiselt nooremate inimeste hulgas, kes aga kasutaksid nagunii ära mistahes võimalust peo korraldamiseks. Lääne kalendri aastanumbri vahetumisele eriti ei keskenduta. Rabidki rõhutavad juutidele, et aastanumbri vahetumine ei ole mingi suur asi ja juudi jaoks peaks oluline olema hoopis roš hašana püha sügisel, mil juudi ajaarvestuse järgi saabub uus aasta ja vahetub aastanumber, aga see number on teistsugune kui lääne maailmas. Ja rabid toovad välja ühe nüansi, mis on isegi kristlastele väga head mõtteainet andev – juudid võtavad oma uue aasta sügiseti vastu nii, et kuulavad šofari häält, uurivad Jumala sõna ja palvetavad. Aga suur osa maailmast peab detsembri viimasel päeval lihtsalt niisama pidu, sageli Jumala peale mitte mõeldes. Muidugi püütakse anda erinevaid uusaasta-lubadusi, aga tegelikult oleks ühel usklikul inimesel hea uus aasta vastu võtta hoopis Jumalat otsides, mitte tühisuse ja mõttetusega tegeledes.

Iisraelis on inimestel meie uue aasta saabumise kohta kasutusel termin „Sylvester“. Kuigi Sylvesteri nimelisi tähtsaid isikuid või isegi multifilmi-kangelasi on ajaloos olnud mitmeid, on siinkohal mõeldud neljanda sajandi katoliku kiriku paavsti nimega Sylvester Esimene, kes oli järjekorras 33. Ta lahkus siit ilmast 31. detsembri päeval, olles valitsenud 21 aastat ja seda peeti väga eriliseks, kuna see oli esimene nii pikk ühe paavsti valitsusaeg pärast Peetrust. Sellise erilisuse tõttu otsustati paljudes Euroopa maades hakata tähistama 31. detsembrit mitte Vana-aasta õhtuna, vaid paavsti pühana.

Ilmselt aškenazi mõjude tõttu – aškenazi juudid teadsid rääkida paavst Sylvester Esimese juudivastasusest – sattus Sylvesteri nimi ka Iisraeli. Ning meie mõttes aastavahetust hakati juutide hulgas seepärast nimetama Sylvesteriks. Aga seda enam tekib küsimus ja seda küsimust on korduvalt ka tõstatanud Iisraelis aastavahetuse tähistamise vastased, kaasa arvatud rabid, et miks peaksid juudid tähistama Sylvesteri püha, kui sellel on nii juudivaenulik ajalugu. Pealegi on tegu nii-öelda kristliku maailma aastavahetusega, mitte juudi aastavahetusega ja kui veel kaugemale tagasi vaadata – ei saanud see alguse isegi mitte millestki kristlikust, vaid hoopis paganlikust.

Iisraeli pearabi on kord öelnud, et kuigi juudid elavad peamiselt oma kalendri järgi, ei ole probleemi omada välismaailmaga suhtlemises järjepidevust ka Gregoriuse kalendri arvestuses. Ning kui juutide mittejuutidest töökaaslaste meel sellest rõõmsamaks läheb, kui neile jaanuari alguses head uut aastat soovida, siis ei ole vale seda teha. Aga juut Sylvesteri ehk läänelikku aastavahetust tähistama küll ei pea, räägivad rabid.

***

Kui püüda võrrelda, mille poolest on juutide sügisesed uue aasta vastuvõtmise pidustused erinevad läänemaailma aastavahetusest talvel, siis välja võiks tuua õige mitmeid momente.

Näiteks tõotuste tegemine või lubaduste andmine. Paljud kristlased on õppinud mitte andma katteta lubadusi ja nagu ka Piibel ütleb – tegelikult tuleks hoopiski hoiduda taoliste vannete andmisest. Sest me ei tea kõike, kuidas meie elu kujuneb ja kui juhtub, et meil ei õnnestu oma lubadusi pidada, siis ilmneb, et neil ei ole katet; tegelikult võiks meid siis isegi valetajateks nimetada. Ilmalikud inimesed annavad küll sageli igasuguseid lubadusi ja ilmselt on nad ka nende andmise hetkel päris siirad ning tahaksid ka neist lubadustest reaalselt kinni pidada. Juudi uus aasta algab 10 meeleparandus-päevaga. Ammugi mitte ei anta sel hetkel lubadusi, vaid selle asemel hoopis parandatakse meelt, et möödunud aastal ei ole suudetud elada selle vääriliselt, mida on lubatud või kuidas oleks olnud Jumala ees õige elada.

Veel üks erinevus aastavahetuse osas on see, et läänemaailma uusaasta võetakse tavaliselt vastu koos sõpradega; juutide jaoks on aga nende uue aasta püha ehk roš hašana pigem perega koosolemine. Käiakse sünagoogis, pärast mida viibitakse pereringis.

Rääkida võiks ka traditsioonide pikkusest. Juutide traditsioonid ja pühadekombed (näiteks mis puudutab palveid ja laule) ulatuvad väga kauge aja taha,. Üks juutide roš hašana palvetest, mida lauldakse, on „Avinu Malkenu” ja esimene kirjalik tunnistus, et seda on aastavahetuse ajal kasutatud, pärineb juba teisest sajandist. Läänemaailma üks tuntumaid aastavahetusel lauldavaid laule „Auld Lang Syne” on aga kõigest veidi üle 200 aasta vana. Üldse on juutide aastavahetuse saabumise tseremoniaalne külg pühalikum; palvetatakse ja loetakse Jumala sõna. Selle kõrval on mõnikord isegi piinlik mõelda, mida samal ajal tehakse läänemaailmas.

Eks kindlasti on ka läänemaailmas ning Eestiski palju pühendunud usklikke, kes aastavahetuse ajal Jumala palge ees palvetavad; ning vastukaaluks – eks on jällegi juutide seas neid ilmalikke noori, kes hoopis kusagil baaris aastavahetuse ajal purjutavad, aga jutt käib üldisest trendist. Isegi paljud sekulaarsed juudid lähevad juudi uue aasta saabumise puhul sünagoogi jumalateenistusele. Veidi on see võrreldav sellega, et meil minnakse jõulude ajal kirikusse. Aga aastavahetus on läänemaailmas ikkagi pigem pidutsemise ja saluudi aeg; juutidel see nii ei ole.

Mis veel muusikat puudutab, siis läänemaailmas kasutatakse aastavahetuse ajal igasugust peomuusikat; juutidel on aga kombeks uus aasta vastu võtta šofari ehk jäärasarve puhumisega. Üldse paljusid pidulikke sündmusi Piiblis tähistab ka šofari puhumine. Juutidel rõhutab uue aasta saabumise pidulikkust ka see, et sünagoogi minejad panevad selga uued riided. Lisaks roš hašanale on see komme seotud mitmete juudi pühadega.

Ja viimaks – üheks väga suureks erinevuseks juudi ja läänemaailma vahel on ka see, et kui meie oleme harjunud üksteisele ütlema „Head uut aastat!“ või nagu inglisekeelses maailmas öeldakse – „Õnnelikku uut aastat!“ – siis juudid soovivad üksteisele head ja magusat aastat. „Šana tova U-metuka!“ – „Head ja magusat aastat!“ Tundub, et siinkohal on eesti traditsioon isegi juudilikum, kui inglisekeelses maailmas, rõhutades head, mitte õnnelikkust.

Hea soovimise juured arvatakse ulatuvat tagasi aega, kui Jumal maailma lõi. Ta vaatas seda, mida oli loonud ja nentis, et see on hea. Piiblis on kohe alguses seega öeldud, et miski on hea. Sõna „hea“ ilmneb juba esimestes piiblisalmides. Sellepärast peavad juudid headust ja hea soovimist ka uue aasta saabumise kontekstis väga tähendusrikkaks. Heaks saab nimetada midagi siis, kui me oleme täitnud oma eesmärgi; meie elu võib nimetada heaks siis, kui oleme täitnud selle, milleks me siia maailma oleme tulnud. Ning küllap võib siis inimene ennast ka õnnelikuks pidada.

Mõtteterad rabidelt uue aastavahetuse eel

Uus aasta on meie ees nagu avatud raamat. Me läheneme sellele ebakindlalt, kuid ikkagi tulvil lootust. Me ei tea, mida tulevik toob, milliseid võimalusi, kiusatusi, rõõme ja kannatusi. Mõtleme piirile, mis lahutab vana ja uut aastat. Mõtiskleme vana aasta üle ja meenutame, milliseks me ta vormisime. Jumal, anna meile rohkem tarkust. Näita, mis annab meie elule mõtte ja päevadele tähenduse.

Lase meil mõtiskleda jõudude üle, mis mõjutavad inimese elu – tungid ja igatsused meie hinge sügavuses; auahnus ja saamahimu, mis meie tahet tagant sunnivad; harjumused ja rutiin, kuhu upuvad meie arusaamad. Ja ikkagi on Jumal suurem kui kõik need kokku ja Tema vaikne hääl on võimsam kui nende möirgamine. Uue aasta lävel tunnistame, et Jumal on valitseja. Valitsegu Ta meiegi üle ja meie hinges.

Meie elu on nagu jõgi ja me ei tea, kuhu see meid viib või kus lõpeb. Toogu algav aasta head meile, meie peredele ja inimestele meie ümber. Ärgu kordugu sel aastal läbielatud haigetsaamised ja vead. Rumalus ja kõrkus, mida nad põhjustasid, ärgu kordugu enam. Saagu meie hing uueks. Lase meil vaadata uude aastasse rõõmsalt ja usaldavalt.

Vaatan tagasi möödaläinud aastale ja tahan jätta meelde kõik hea. Ma mõtlen uutele sõpradele, kuuldud ja räägitud naljadele. Ma mõtlen hetkedele, mil ma kohtlesin rumalaid leebelt, ja inimestele, kes mind pahandasid või olid tänamatud. Ma mõtlen hetkedele, mil nad oleksid võinud minusse leebelt suhtuda. Ma mõtlen kordadele, mil minu isekus ja suurelisus hämmastasid mind ja teisi. Ma mõtlen aegadele, mil ma püüdsin enda üle järele mõelda ja avastasin, et ma võin olla üksi. Ma mõtlen sellele, mis oli minus spontaanset ja ettearvamatut ja kus mulle tundus, et ma avastan uuesti lapsepõlve süütuse. Ma mõtlen haigustele, millest mind säästeti, katastroofidest, mis minusse ei puutunud ja murest asjade pärast, mis kunagi ei juhtunud.
Ma mõtlen hetkedele, mil ma teadsin: Ma olen hinnaline.