Arendusleht

Issue

Nr 4 (127) 2017 - page 3

Jõulu(m)eelne mõtisklus

Mõned pühad on justkui pühamad kui teised. Jõulupühad kuuluvad kohe kindlasti nende hulka. Öeldakse ju mõnikord, et eestlased on jõuluusku – paljude inimeste jaoks on see ainus aeg aastas, kus kirikutee jalge alla võetakse. Minu põlvkond mäletab veel aega, kus jõulupühi tähistatigi üksnes kirikutes ja kodudes – mitte kaubanduskeskustes ja meelelahutusasutustes, seda kõike suureks meediamulliks puhudes.

Ühtpidi oli see ju ka kurvavõitu aeg: ei mingeid aasta pimedaimat aega valgustavaid tulukesi ega muud säravat ja käravat melu. Aga mõnikord tundub mulle, et jõulupühade „legaliseerimisega” oleks justkui midagi olulist kaotsi läinud. Kui tuntud raadiohääl pakub sulle tõelise jõulumeeleolu tekitamise sildi all vabapääsmeid jõululaadale; kui toidupood esitab reklaamisõnumi pidulikul Halleluuja koori viisil; kui „jõulutuurile” startivad lauljad innukalt kinnitavad, et ei maksa peljata liigset jõululaulude laulmist, sest nad esitavad pigem ikka „omi häid lugusid” – siis on miski jõulupühade olemuses tasakaalust välja läinud. Tõeline sisu oleks justkui puudu.

Ometi ei takista see kõik sinul ja minul kristlastena jõulupühadele teistmoodi vastu minna. Võime iseendale ja oma sõpradele mitmel moel meelde tuletada, et valmistume tähistama Kristuse sündimise tähtpäeva. Võime vastukaaluks välisele melule keskenduda Anna Haava üleskutsele panna oma südames kõik küünlad põlema ja ehtida hinge taevarahuga. Võime uuesti enda jaoks avastada põlvest põlve lauldud jõululaulude aegumatu poeesia ja vaimuliku sõnumi sügavuse. Kas saaks veel lihtsamalt ja selgemalt edasi anda prohvetikuulutust kui sõnadega: „Mu armsast roosikesest Jesaja kuulutas. Ta sündis puhtast neitsist, Mariast Petlemmas. Nii oli Isa nõu.”

Samas elame individualistlikus maailmas, kus igaüks sulgub enesesse ja sageli isegi oma otseseid naabreid enam nimepidi (või ka nägupidi) ei tunne. Seetõttu oleme minetanud oskuse (ja võibolla ka tahtmise) jõulusõnumit kaasinimestega jagada. Ma mõtlen siin PÄRIS jõulusõnumit, mitte piparkoogiretsepte või originaalseid kingisoovitusi või ehk hoopis jõulutüdimust. Minu küsimus täna on lihtne: kas ja kuidas sina ja mina sel jõuluajal saaksime viia kaasinimesteni sõnumi Jumala piiritust armastusest inimkonna vastu? Nii suurest armastusest, et ta oli selle nimel valmis oma ainusündinud Poja abitu vastsündinud lapse kujul päris tavaliste inimeste kätesse usaldama. Kui Jumal otsustas Jeesuse inimlapse kujul meie keskele saata, vajas see vastsündinud laps maiseid vanemaid ja katust pea kohale. Sündimise hetkel Petlemmas olid hoolitsevad vanemad tema jaoks tõepoolest olemas – küll aga puudus tal kodu. Veel mõnda aega pärast sündigi, sest kuigi enamik inimesi erilise lapsukese sündi tähelegi ei pannud, tekkis kuningal ometi hirm võimaliku troonipretendendi ees. Kas pole kummaline, et tänapäeva terminites oli vastsündinud Jumala Poeg oma maist elu alustades sisuliselt põgenik? Jumal oleks võinud ju üleloomulikul viisil teda kaitsta, aga ta valis teise tee. Inimeseks saanud Jumala Poeg oligi kõiges antud inimeste hoole alla. Ja niisamuti on inimeste hoole alla antud sõnumi levitamine Jumala Pojast, kes kord tuli – ja kunagi tuleb taas. See sõnum tuleb kõigepealt iseendast üles leida ja alles siis saame seda kaasinimestega jagada.

See kõik paneb mind jõulupühade eel mõtlema oma äsja igavikku lahkunud emale. Tema jaoks oli advendiaeg ehk veel erilisemgi kui pühad ise, eriti viimastel aastatel, kui ta oli juba kõrges eas. Kõigepealt jõuludeks valmistumine iseeneses: väikeste jõuluootuse märkide paika seadmine kogu suures tühjaks jäänud majas. Siia kuulus kuuseoks vastavalt ühe, kahe ja kolme ja nelja küünlaga; lapselaste aastate eest valmistatud jõulukaunistuste elutoa akendele riputamine; tasapisi jõululinaga kaetud lauale kogunevate jõulukaartide lugemine. Aga sellest lähtus jõulusõnumi väljapoole jagamine oma võimaluste piires: pühendunud ja sisuliselt läbimõeldud jõulukaartide kirjutamine, eakate jõululõuna lauakaartide kujundamine, mida ta juba aastaid oli oma missiooniks pidanud. Ja kui jõulupühad viimaks kätte jõudsid, pidas ema telefonitsi meeles tervet hulka inimesi, kelle jaoks tema kõned olid olulised ja oodatud.

Kas sulle tuleb meelde keegi, kellega sa pole pikka aega suhelnud – kes võiks ehk rõõmustada jõuluajal sinu telefonikõne üle? Kas sulle tuleb meelde keegi, kes on justkui võõraks ja kaugeks jäänud? Jõuluaeg on hea neutraalne võimalus jõulukaart posti panna. Sest postiteenistus toimib jätkuvalt, isegi näoraamatu ja muude kiirete suhtlemisvahendite ajastul, ja inimesed õpivad tasapisi jälle postiga saabunud kirjade-kaartide üle rõõmustama. Eriti kui kaardil on midagi enamat kui „Häid pühi!”. Siin on sinu lihtne võimalus tõelist jõulurõõmusõnumit edasi anda. Ja miks mitte ka mõne naabri uksele koputada, piparkoogitaldrik või küünal üle anda ja õnnistust soovida – tuletades meelde, et on Kristuse sündimise püha.

Jeesuse nime päästev vägi

1960-ndatel aastatel külastasin korduvalt usklikku õde Tõstamaal. Ühel sellisel külastusreisil kuulsin kurba lugu, et keegi kohalik mees oli haigestunud vähki ja ta seisund oli selline, mille kohta arstid öelnud: „Ta ei või enam üle kolme päeva elada.” Ihu oli lagunemas, aga hing nagu poleks saanud lahkuda.

Kui õde haiget viimasel korral külastas, oli too öelnud: „Mul on kohutavad valud ihus, aga veel suurem vaev on hinges.” Õde oli saatnud tema eest palvesoove mitmesse Pärnu ja Tallinna kogudusse, aga meest külastada ei lubanud ta naine enam ühelgi usklikul. Usklikud sõbrad mõtlesid välja, et ehk naine laseb sisse kaugemalt tulnu. Selleks olin mina.

Tervitades ütles mu saatja: „Üks usklik õde on tulnud Tallinnast ja tahaks haiget külastada.” – „Ei meil ole tarvis mingeid valeusklikke,” oli naise kiire vastus. (Tema ise oli õigeusu kiriku liige.) Niikaua, kui naised õues veel rahustavalt ja lepitavalt rääkisid, tõusis minus sisemine kisendamine Jumala poole: „Issand, mida pean tegema selle nii raskes olukorras viibiva hinge heaks?!”

Sealsamas äkki saabuski vastus – perenaine pöördus korraks minu poole, näitas käega maja ukse suunas ja ütles: „No, eks minge, kui tahate. Rääkida te temaga enam nagunii ei saa, ta on juba kaks päeva meelemärkuseta.”

Suur rõõm tulvas mu südamesse. Issand oli ukse avanud. Tänasin ja astusin viibimata sisse. Madal talutuba, voodis hingeldav mees, nägu hall, ebatavaliselt tume, silmad pooleldi kinni, pilk klaasistunud nagu surnul.

Katsusin ta rinnale risti asetatud käsi – need olid soojad.

Äkki langes Jumala vägi alla kirjeldamatu võimsusega – see oli ääretu armastuse ja kaastunde jõud, miski, mis ei olnud minust, aga mis neil hetkil mind täitis. Hõikasin haigele valju häälega: „Hüüdke appi Jeesust! Tema võib teid veel päästa!” Siis palusin, et Jumala päästev arm talle osaks saaks. Taevased väed täitsid tuntavalt kogu ruumi. Jälle hüüdsin haigele neidsamu sõnu ja jälle palvetasin, asetades ühe käe ta laubale, teise ta risti rinnale asetatud kätele – ja siis see sündis – üks minu elu imelisemaid kogemusi – mehe huuled avanesid põhjatult sügavaks hingetõmbeks ja ta suust kostis üksainus sõna: „Jeesus!” See tuli kuskilt tohutust sügavikust, see mahutas endasse kogu ta jõu tagavara. Siis sulgusid huuled ja imelik tõmblus liikus üle ta näo – vabanemise naeratus. Olin ülimalt rõõmus ja tänulik. Teadsin, et ta on päästetud. Nüüd võis ta hing lahkuda, ta oli armu saanud.

Mõne tunni pärast vabastas Issand ta ka sellest paljukannatanud ihust.

Koguduste ja usklike sõprade palved olid vastatud. Au Jumalale!

Superintentent Hugo Oengo

Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk!

Heebrealastele 13:7

Tänuga südames meenutame ustavat Jumala sulast, EMK superintendenti ja kauaaegset EMK Tallinna koguduse pastorit Hugo Oengot (12.12.1907-10.12.1978), kelle sünnist möödub detsembrikuus 110 ning surmast 39 aastat. Vend Oengo on kindlalt nende EMK usukangelaste hulgas, kes on pidanud kannatama tagakiusu seetõttu, et oli kuulekas ja jäi ustavaks Jumala kutsele oma elus kuni lõpuni.

Vanemad on mulle jutustanud, kuidas varsti peale minu sündi paari-kolme nädalase imikuna põdesin rasket sooltepõletikku. Mind viidi haiglasse, raviti ning lõpuks saadeti koju, arstid olid võimetud mind abistama.

Arst ütles isale, et nemad last ravida ei suuda ja see haigus võib korduda kuni 7-aastaseks saamiseni. Peale haiglast kojusaamist läks minu tervis halvemaks, kui oli haiglasse minnes. Isa ja ema kutsusid venna Oengo, kes minu pärast palvetas. 4-5 päevaga tegi Jumal ime ja minu tervis sai korda ja haigus ei ole senini kordunud.

Olgu Jumal kiidetud venna Oengo elu ja töö eest ning nende paljude eest, kes on kogenud Issanda tervendust ja päästet tema teenimistöö läbi!

Tänutundes,
EMK superintendent Taavi Hollman

Hugo Oengo (passi järgi Hugo Arnold Öngo-Oengo) sündis oma vanemate kaheksanda lapsena Haapsalus. Isa Gustav oli hiidlasest kaugsõidukapten, ema Helene, pärit samuti Hiiumaalt, oli kodune ja kasvatas lapsi. Hugo Oengo sai usklikuks 17aastaselt Haapsalus. 1924. aastal sai temast Haapsalu koguduse ja noorteühingu Epworth Liiga liige. 1926. aastal lõpetas ta Haapsalu gümnaasiumi cum laude. Samal aastal asus õppima Tallinna Kõrgemasse Tehnikumi, mille lõpetas 1932. aastal, omandanud inseneri kvalifikatsiooni ehituse erialal. Tema valdkonda kuulusid sillad, teed ja hüdrotehnilised ehitused. Oengo tegi erialaselt ligi 22 aastat viljakat koostööd tunnustatud ehitusteadlase Ottomar Maddisoniga. 1934. aastal oli ta juba Tallinna koguduse ilmikjutlustaja, samuti Epworth Liiga juhataja ja Noorte Ühingute Liidu juhatuse liige. Seoses Tallinna Kõrgema Tehnikumi likvideerimisega aastal 1934 viidi insener Oengo üle abijõuna Tartu Ülikooli tehnikateaduskonda, kus töötas kuni 1936. aasta suveni. Tartus jätkas ta tööd ka vaimulikuna ja määrati 1935. aasta septembris Tartu II metodistikoguduse vanema asetäitjaks, ühtlasi ka EMK kirikuvalitsuse liikmeks. 1936. aasta augustis asus Oengo tööle äsjaavatud Tallinna Tehnikaülikooli, kus töötas instruktor- assistendina. Täiendas oma teadmisi ja sai 1937. aasta jaanuaris cum laude inseneridiplomi tööstus- ja tsiviilehituse erialal. 1937–1939 viibis ta stipendiaadina Zürichis, kus valmis tema doktoritöö raudbetooni alal, kuid puhkenud sõja tõttu jäi kaitsmine ära. Oengo oli sihikindel ja hiljem, aastail 1944–1946, kirjutas ta uue väitekirja tugevusõpetuse alal, mille kaitsmise järel omistati talle Tallinna Polütehnilises Instituudis tehnikateaduste kandidaadi kraad. 1939. aasta suvel ordineeriti diakoniks ja määrati teenima Tallinna II metodistikogudust, kus sai olla kuni Nõukogude mobilisatsioonini 27. juulil 1941.

Kuni 9. oktoobrini 1944 oli ta kodumaast lahutatud. Algul töötas rasketes tingimustes Sverdlovski oblastis ehituspataljonis, ent 26. märtsil 1942 arvati eriteadlaste reservi ja asus õppejõuna tööle Sverdlovskis S. M. Kirovi nimelises Uurali Tööstuse Instituudis. Pärast kodumaale tagasipöördumist jätkas tööd Tallinna koguduses, mis ühendas endiste I ja II metodistikoguduse liikmeid ning mille eesotsas oli kogudusevanem Aleksander Kuum. Samal ajal töötas ta Tallinna Polütehnilises Instituudis professorina kuni juulini 1948, mil vallandati usulise tagakiusu käigus. Pärast seda sai Oengo põhitöökohaks Eesti Teaduste Akadeemia, kus ta oli varem töötanud kohakaasluse alusel. Kuid peagi jõudis tagakius ka sinna ja ta vallandati 1950. aasta märtsis, sest oli keeldunud omal soovil lahkumast. Hiljem töötas ta veel mitmetel vastutusrikastel ametikohtadel, kus tema oskusi ja teadmisi kõrgelt hinnati. Vend Aleksander Kuuma viibimise ajal Siberis (1952–1956) pidi Hugo Oengo üksinda juhtima Tallinna metodisti kogudust, kuid pärast Kuuma naasmist kodumaale jätkati jälle üheskoos õnnistusrikast tööd. 1974. aastast alates oli Hugo Oengo EMK superintendent; 1976. aastal valiti ta Metodisti Maailmanõukogu Eksekutiivkomitee liikmeks. 1933. aasta nelipühi laupäeval õnnistati tema abielu Selma Uuetoaga Tallinna metodisti kirikus Veerenni tänaval. Peres kasvas üles tütar Helgi. 1973. aastal kutsuti abikaasa Selma igavikku. 17. juunil 1975 abiellus Hugo Oengo Liis Ploomiga.

Hugo Oengo kutsuti igavikku 10. detsembril 1978 ja maeti Tallinna Rahumäe kalmistule.

Hugo Oengo märkmed
Hugo Oengo märkmed

Oengo jutluste salvestisi saab kuulata aadressil:  http://echo.planet.ee/vv
sealt edasi klõpsa „autor“ ja siis otsi Hugo Oengo.

Noorte sügislaager

20.-22.oktoobril toimus noorte sügislaager „Rajalt maas“, kus osalesid metodisti noored erinevatest kogudustest üle Eesti.

Olime rõõmsad, et meie hulgas oli koos ligi 40 noort Reekülast, Pärnust, Tallinnas, Tartust, Viitkalt, Võrust, Räpinast ja Tapalt. Noortetoimkonnal oli suur rõõm veeta kolm päeva koos noortega, kes igatsesid saada enam teada Jumalast, Tema teest ning sellest, kuidas meie võime olla Talle ustavad. Meid teenisid sõnaga Joel Aulis, Johanna-Margret Ojaots, Riine Tiirik, Mareta Elisabeth Nõmme, Karl Martin Ventsel ning lõputeenistusel meie superintendent Taavi Hollman, kes jagas noortele ka armulauda. Lisaks olid meil laagris abiks Ele ja Tanel Paju, kes olid koos toimkonnaga noorte jaoks olemas, valmis nendega rääkima, nende eest palvetama ning ka lahedalt aega veetma.

See laager oli viimane kord ka ühele meie pikaaegsele toimkonna liikmele, kes on otsustanud edasi liikuda ning otsida, mis Jumalal talle varuks on. Oleme südamest tänulikud, et Riine Tiirik on aastaid panustanud meie ettevõtmistesse ning teeninud noori alandliku südamega.

Oleme Jumalale siiralt tänulikud selle eesõiguse eest teenida meie kiriku noori, et nad võiksid olla tugevad usus ning ehitada üles Jumala kuningriiki.

Tunnistus

Võtsime sel aastal ka Pärnu noortega osa Nuutsaku puhkekeskuses toimunud EMK noorte sügislaagrist.

Mõtiskledes kõige üle, mis toimub ümberringi maailmas, mõtlesin laagris olles: „Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!“ (Ilm 22:11). Või oma sõnadega öeldes – kui kuri läheb kurjemaks, siis peab püha saama veelgi pühamaks.

Laagri ajal, kui ma vaatasin kõiki neid noori, kes olid siia tulnud, pean ütlema, et ma ei ole vist üheski varasemas EMK noortelaagris näinud nii pühendunud noori kui selles. Kujutage ette laagrit, kus noored teevad oma märkmikutesse märkmeid, kus nad lappavad ja otsivad kirjakohti Piiblist, kus nad tähelepanelikult kuulavad, mida neile räägitakse, kus nad laulavad südamest ülistust Jumalale, kus nad lähevad eestpalvele ja kogevad Jumalat, kus nad põlvitavad alandlikult Jumala ees ning kus nad loevad kõva ja selge häälega armulaualiturgia teksti. Just kõike seda võiski näha selle aasta EMK noorte sügislaagris.

Seda oli lihtsalt võrratu vaadata. Kas see ei räägi meile mitte sellest, et see, mis on püha, muutub pühamaks? Tundub, et see tõesti on nii. Ja seejuures tundub, et see, mis on püha, muutub ka järjest ihaldusväärsemaks.

Sel aastal osalesid meie kiriku noorte sügislaagris ka Tartu koguduse noored. 6 noort – 3 tüdrukut ja 3 poissi – tõi laagrisse kohapeale pastor Priit Tamm isiklikult. Seda kõike mõnes mõttes tänu meie Pärnu koguduse noortele, kes käisid paar kuud tagasi Tartus abiks seoses lastetööga ning said tuttavaks sealsete uus põlvkonna pealekasvanud noortega. Sealt tagasi tulles rääkisid nad Tartu koguduse noortest ja minu küsimus oli esmalt: „kas Tartus on noored või?“. Pärnu ja Tartu noorte vahel olid tekkinud soojad sõprussuhted ning laagri saabudes mõtlesime neid personaalselt EMK noortelaagrisse kutsuda, mida me ka tegime. Teades, et Tartus pole aastaid olnud noori, kes oleksid ka meie noortelaagrites käinud, siis oli suur rõõm ja õnnistus näha laagris meie seas Tartu koguduse uue põlvkonna noori. Tõesti tänu Jumalale Tartu Püha Luuka koguduse noorte eest ja selle töö eest seal koguduses! Tänu Jumalale ka kogu laagri eest, kus me saime kõik koos olla, mis kosutas meid ja ehitas üles meie noori. Ning tänu Jumalale nende pühendunud noorte südamete eest, kes tõeliselt otsivad ja igatsevad tunda Jumalat!

Nädalalõpp perega noortelaagris

Need harvad nädalalõpud, mida saame koos perega veeta, on kulla hinnaga, ning tihti tulnud kompromisside ja palvete tulemusena. Meie tihedas graafikus avastasime üllatusena, et sel korral ei olegi vaja võidelda ja seda suurem oli rõõm. Ka poisid igatsesid ja soovisid korvpallilaagritele vahelduseks jõuda noortelaagrisse, et olla kristlikus õhkkonnas. Noortetoimkond oli meid kutsunud, et me võiksime olla olemas ning toetada, teenida palves ja Tanel juhtida poiste Wesley-gruppi. Noortelaager nagu ikka: mõnusad mängud, palju nalja, loengud, vestlusgrupid, hea toit, ühised tegevused, kuid sel korral jättis kõige sügavama emotsiooni laupäevaõhtune palve- ja ülistusõhtu, kus saime koos toimkonnaga teenida noori eestpalves. See õhtu näitas, et noored on janused Jumala järele, muutuste järele enda ja oma sõprade-lähedaste eludes. Nad on valmis tulema oma mugavusest välja, et teha enamat. Ei mäletagi, kuna viimati sai oldud palvekoosolekul, kus 90% osalejatest tuleb eestpalvele ning 50% osalejatest on poisid. Me elame põnevas ajas ja seda suurem on igatsus me südames: Vähem mind ja rohkem Jeesust! Mingil hetkel julgesime selle lausa välja öelda:  see on ju unistuste nädalalõpp koos perega – noorte keskel, looduslikult kaunis kohas ja erilises õhkkonnas.

Poisid võtsid selle kokku lühidalt: Sel nädalalõpul kogesime, et Jumal on kohal. Kõik olid janused Jumala järgi, hea oli koos ülistada, Wesley-grupis arutleda ning veeta aega koos sõpradega.

Ele ja Tanel ning Phil-Benjamin ja Daniel Paju

Hoia enda hooleks antud vara …

24. oktoobril tähistasid Merle ja Taavi Hollman hõbepulma- ning 8. novembril Velli ja Matti Hollman kuldpulmapäeva. Neid pidulikke sündmusi tähistati üheskoos tänuteenistusega 1. novembril Mere pst. 3 kirikus, kus 50 aastat tagasi toimus Velli ja Matti laulatus. Siinkohal avaldame Olav Pärnametsa tervitussõnumi kuld- ja hõbepaarile.

Mulle on meelde jäänud Piibli kirjakoht, millega teid, Velli ja Matti, tervitas teie pulmapeol Kärdlas kohalik baptistikoguduse pastor: „Oh Timoteos! Hoia enda hooleks antud vara …“ (1Tm 6:20a). 2Tm 1:14 ütleb: „Kaunist, sinu hooleks usaldatud vara hoia Püha Vaimu läbi, mis meis elab.“ The Amplified Bible tõlgib seda: „Valva ja hoia suurima hoolega kallihinnalist ja imeliselt saadud andi, mis on usaldatud sulle, Püha Vaimu abiga, kes teeb oma kodu meis.“

Siin kirjakohas on jutt kallisvaradest, mida ja keda Jumal on usaldanud oma ustavate hoolde. Kas nende hulka kuulub ka naine? Pühakiri ei jäta siin ruumi kahtlemiseks: „Tubli naine on palju enam väärt kui pärlid“ – sellega on öeldud, et palju enam väärt kui kõige kallimaks peetav maine vara. Kes leiab tema? Meie ees on täna kaks tubli meest, kes võivad öelda: „Meie leidsime!“ Ja kui pisut järele mõelda, siis võiks öelda, et eks need varandused leidsid natuke meid ka.

Varsti hakkas Taevaisa Mattile ja Vellile kallisvara juurde lisama. Neile pandi nimedeks Taavi, Liivi ja Marti. Aastad möödusid ja hea Issand usaldas järjest rohkem oma kallisvara nii Matti kui ka Taavi hoolde. Mattile koguduse juhatuse esimehe ülesannetes, Taavile nii abikaasa, pereisa, koguduse kui ka kiriku karjase ülesannetes. Palju kõrgehinnalist Issanda vara. Matti, kuidas sa küll oled suutnud hoida hoolega oma kaasat, lapsi ja koguduse majapidamist? Taavi, kuidas sa küll oled suutnud hoida hoolega Merlet, Eliisabetti, Hannat, Naatanit, Rahelit ja Taavetit, kogudust ja kirikut?

Usun, et olete kuulda võtnud apostel Pauluse nõuannet: „Seda kallisvara, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abiga, Kes meis elab. Püha Vaimu abiga – väe, armastuse ja mõistlikkuse Vaimu helde abiga. Loodan kindlasti, et järelejäänud osa teekonnast te jätkate samal kursil.

Armastusega teie Olav ja Urve.

1. novembril, Kõigi Pühakute Päeval 2017 Mere pst. kirikus.

Palju õnne ja õnnistust kuld- ja hõbepulmapaarile!

Tartu tegemised

Tartu Püha Luuka koguduse laste- ja noortetöö toimub sel aastal kolmes rühmas. Üle mitme aasta on meil taas väikesi pühapäevakoolilapsi vanuses 2-4 a. Kõige pisemad käivad koos jumalateenistuse ajal ja nendega teevad tunde õpetajad Raini ja Jane.

Keskmine vanus ehk juuniorid vanuses 9-12 a kohtuvad pärast jumalateenistust. Nende õpetajateks on Helika ja Jana.

Kõige suuremad ehk meie noored käivad sel aastal koos leeritunnis, mis toimub samuti pärast jumalateenistust ja mida viib läbi meie pastor Priit Tamm. Leeritund ei ole tavaline igav loeng, vaid alati saab ka midagi ise aktiivselt teha, mängida ja kindlasti ise kaasa lüüa. Meie noorte konfirmatsioon toimub nelipühal, 20. mail. Leeritundides valmistuvad noored tunnistama oma usku ja kinnitama ristimises nende eest antud tõotusi. Noortel jagub tegevust ka muul ajal – vt. pildil meie tublid noored koos mõnede täiskasvanutega aitamas meie koguduse liikmeid Ernsti ja Eevit puude ladumisel.

Detsembris jagub tegevust nii suurtel kui väikestel. Lisaks tavapärastele tundidele valmistume heategevuslikuks advendilaadaks ja harjutame jõulunäidendit.

Sõbrapäev Tartus

23. septembril toimus Tartu Püha Luuka koguduses SÕBRAPÄEV, kuhu lisaks korraldajatele oli kogunenud ca 25 Tartu noort. Päev oli jagatud temaatilistesse plokkidesse, kus nii väikesed kui ka suured said teadmisi Jumalast nii üheskoos kui ka eraldi vanusegruppides.

Üheskoos mängiti lauamängu, kus lapsed olid ise nuppudeks, tehti draamasid, katseid ja saadi osa piibliloost. Päeva lõpetas ühine söömaaeg.

Päeva lõpuks otsustas üks noor teha otsuse Jumala kasuks.

Ürituse korraldas EMK lastetöö toimkond + Matri Joosua koostöös Tartu pühapäevakooliõpetajatega.

Reeküla koguduses

Sellest sügisest oleme pühapäevakoolis alustanud lastele õpetamist piiblilugude algusest ehk maailma loomisest. Pühapäevast pühapäeva on lapsed saanud uusi teadmisi Jumala loomingust ja saanud ka ise kogeda loomise imet. Nimelt oleme ühistööna meisterdanud pildi Jumala loomingust (vaata pilti). Lapsed on õppinud tundma ja usaldama Jumalat nii väikeses kui suures. Mõned näited: kui pühapäeval Urve rääkis lastejutluses palvetelefonist, siis lapsed rääkisid palvetelefonist ka oma sõpradele; samuti palvetavad lapsed, et lugemine paremini välja tuleks või oma kassi pärast, kes oli kadunud või tervise ja hirmude pärast jne….

Oluline on mitte unustada, et oleme Jumala looming ning ta hoolib ja armastab nii väikeseid kui suuri.

Õnnistusi!

1 2 3 4
Go to Top