Heli Viht

Jumal näeb meid igaühte eraldi – sellistena, nagu me oleme. Ta teab meie tugevaid ja nõrku külgi ja juhatab meid sinna, kus saame end tunda vajalikena ja motiveeritutena. Jumal teab, mis on meie igaühe missioon siin maises elus.

Mulle meeldib, kui oskan ja saan kellelegi abiks olla. 1,5 aastat tagasi juhtusin „täiesti kogemata“ lugema, et Vabatahtlik Reservpäästerühm ootab oma ridadesse uusi liikmeid. Uurisin siis nende kodulehte (www.rpr.ee) ja mõtlesin, et täiesti huvitav ja vajalik asi, aga mis võiks olla Jumala tahe? Kas ta tahab mind sinna saata? Kas mul on piisavalt aega selle jaoks? Kas minu tutvusringkonda mahub juurde veel ca 100 inimest, kui mul olemasolevategi tuttavate ja kohustuste jaoks aega napib?

Nende ühiskondlik missoon elukeskkonna turvalisemaks ja hoolivamaks muutmisel tundus mulle südamelähedane ja ma usaldasin Jumalat ja saatsin oma ankeedi ära. Peagi kutsuti mind vestlusele ja sellele järgnesid juba põnevad koolitused: esmaabi, otsingukoolitus, pääste 1. aste ja pääste 2. aste. Ja seejärel sain vabatahtliku päästja tunnistuse. Peale seda on aeg-ajalt olnud ikka mõni huvitav täiendkoolitus või vanade teadmiste meeldetuletamine või õppus.

Olen saanud olla abiks erinevat moodi. On olnud mitmeid võimalusi aidata otsida kadunud inimesi ja nähtud lähedaste vahetut rõõmu, kui otsitav on üles leitud, elus ja terve. On olnud võimalus kaasa aidata suurematel üritustel (laulu- ja tantsupidu, triatlon) esmaabiandjana.

Jumal saab mind kasutada nii abilisena neile, kes abi vajavad (näiteks kadunud inimesed ja nende lähedased) kui ka olla Jumala tööriist rühmakaaslaste hulgas.

Soovin, et mõtleksite vahel palves ka päästjatele, s. h vabatahtlikele päästjatele ja resrevpäästerühma tegevusele, et Jumal kingiks võimalusi harivateks koolitusteks, kordaminekuid ja õnnistaks jätkuvalt hea ühtekuuluvustundega.